Tsau!
Üllataks teid siis tänaste tegemistega ( ja ka mõnede eelnevate päevade tegemistega. ) Näinud pole Teda nädal juba.. Aga ausalt öeldes pole ma suutnud sellele eriti mõeldagi, sest tegemisi on olnud kohutavalt. Alustan tänasega..
Oma parima sõbraga suutsin täna kõik p*rse keerata. Mulle lihtsalt käis ta suhtumine nii närvidele. Eriti see, kuidas ta mõtlematult mingeid sõnaühendeid minu pihta loobib, mis sisimas teevad haiget. See, kuidas ta mõnitab enda arust naljaga, aga mõnda puudutab see teemat eriti sügavalt. Eriti T-teema, kui tookord oli juttu "tormituultest." Õnneks Ta pole rohkem seda ühte nime nimetanud pärast seda, kui ma vihaselt teda lõin ja nutma hakkasin.. See teema on õrn - tõesti on, mu jaoks. Ja ma kahetsen, et end sellise asjaga üldse sidusin. See oli viga.
Aga jah.. Minnes parima sõbra teema juurde tagasi, siis lõpetasin igasuguse suhtlemise temaga mõneks ajaks ( enda lubaduse kohaselt. ) Andsin talle ka läbi pisarate tagasi ta käeketi ning võtmehoidja, mis minu olid juba üsna pikalt olnud. Lõpuks messisin talle, et ma tõesti ei suuda olla nii.. Nii valus oli näha seda, kuidas ta mööda kõndis, niiii mornilt vaatas, mul jälle pisarad silmis. Meeletult raske oli end tagasi hoida, et mitte minna ja kallistada teda. Kõik küsisid, et mis teema Sul on, et miks Sa suhtlemise temaga lõpetasid.. Alati üks ja sama vastus: "Ära küsi, ma ei suuda rääkida. Ma hakkan nutma." Sain andeks ja kui nägime, siis kallistasime pikalt.. Anna mulle ikka veel andeks..
Edasi ma enam ei teagi, mida teha.. Elu on piisavalt segane. Meeldin ühele uuele poisile ka. Või noh, kuivõrd uus ta on, lihtsalt me suhtleme üsna lühikest aega.. Üsna meeldiv, kui keegi nii kinni minus on, ego tõuseb. ;) Heh, ja Pipile olen ma pitsasaia sees, aga see on hoopis teine teema, mille üle saab ka jõhkralt naerda, kui väga tahta.
Päeva kild:
"Miks sa ei naera?" - "Ei või vä?"
Tuju: Keskmine.
Muusika: Smilers-Meteoriitide sajus.
Koht: Laua taga.
Igaühel tekib vahepeal blondihetki.
Ketsukitty.
