* pst, pilt lihtsalt meeldis, kuna läheb tujuga kokku ja on parajalt sünge. Täpselt paras!
Tere jälle.
Tekkis tuju kirjutamiseks. Just seetõttu, et asju on jälle osanud juhtuma hakata. Eile (st. 27.aprill) sain Temaga kokku. Rahvast oli veelgi, aga minu jaoks oli kõige tähtsam ja värvilisem ja vajalikum inimene Tema. Tüüpiline ju? Igatahel.. Kõik tundus just nii hea olevat. Väljas vaatasime teineteisele kogu aeg silma, (siinkohal mainiks ära, et Ta silmadesse võiks uppuda- rohelised ja nii ilusad!) Ta naeratas mulle nii palju, hoidis tihti ka mu lähedale. Ma tundsin end nii õnnelikuna. Täpselt selline tunne oli, et nüüd on mul taas võimalus olemas ja ma pean sellest kinni haarama.. Aga see ei ole nii..
Msni logides olin ikka veel õnnelik. Olin veendunud täielikult, et nüüd mul hakkabki hästi minema. Arvasin, et kui Temaga räägin, siis saabki kõik korda. Ta logis msni sisse. Alustasin juttu, nagu alati. Sain ka kohe vastuse, et Ta näeb meid pigem heade sõpradena, kui et paarina.. Ta seletas seda ka sellisena, et mu lootus ongi kadunud.. Ja ma mitttte vähe ei nutnud.
Ülihea oli öösel istuda üksinda kossukal, Nestea pudeliga. Kuus tundi lihtsalt istuda korvi all ja mõelda.. Mõelda kõigest ja mitte millestki, kui aus olla. Nutta end segaseks.. Valutada oma pead ja ajada muretsema kogu oma pererahvas. Selles olen ma terve elu osav olnud! Ja vaevalt, et kunagi selles läbigi põrun.
Arvake, mida tahate, ütlen ma ausalt, aga ma olen Temas nii kinni ja vaevalt, et suudan Temast lahti lasta. Ma armastan Teda. Just seda ma teengi.
Tuju: Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kurb.
Muusika: White Label-Kõikide laps.
Koht: Laua taga.
Tüdruk, kes on haiget saanud, ei ole enam kunagi endine.
Ketsukitty.
