Tere! Otsustasin siis rahvale jälle midagi kirja panna. Täna siis nägin üle pika aja Teda. Alguses jooksin talle suure kiiruga kaela, kalllistasime, ja siis hakkasid kõik peale minu ja Pipi kossu mängima. Lõpetati sellega, et ühel tüdrukul voolas ninast verd ja kui Pipi verd nägi, siis ma pidin ta väga kaugele vedama, et ta kokku ei kukuks. Siis tuli Tema ja teatas, et Ta peab maale minema. Rääkisin Temaga terve päeva jooksul kokku vaid kolm korda, aga ma olen Temas endiselt kohutavalt kinni ja ma ei pruugigi enam lahti lasta. Nii tähtsaks saada nii ruttu! Huh, jube lihtsalt. :)
Täna peaks vist varem magama minema, mitte kuskil nelja ajal, nagu mul kombeks on. Homme vaja vara tõusta ja Hoiupaika minna. Juba kolm nädalat käimata jäänud, ma ei tea, kuidas ma olen suutnud seda teha.. Süümepiinad on küll kohutavad. Ja teine asi, kuhu ma pole kolm nädalat jõudnud, on minu kergejõustikutrenn. Ka sellepärast on mul meeletud süümepiinad. Trenni & Hoiupaika pole vaid jõudnud oma haiguse & ka Tema pärast. Samas on mul meeldiv olla ju nendega koos, loomulikult, aga.. kas ma peaks sellepärast endale väga tähtsad asjad kõrvale jätma? Tahtsin juba kunagi trennist ära tulla, kuid nähes oma pronksmedalit, mis saadud Tallinna Meistrivõistlustel kettaheites, siis ma loobusin sellest mõttest. Ka seekord võtan end käsile ja hakkan taas trennis käima, hoolimata sellest, et mul oleks võimalik ka trennipäevadel Teda näha. Ma saan hakkama, ma tean seda! :)
Järgmine reede jälle Pireti poole vist, või kuidagi nii. Ta raskelt tahab jälle, hihi. Siis saab öö läbi kossukal olla ja naerda, päris mõnus. Minu meelest on hea olla öösiti väljas, eriti kuskil kossuplatsil, kus saab naerda ja rääkida kõva häälega. Pärast trolliga koju sõita ja siis majade vahel hulkudes Pipi poole jõuda. Peale seda veel tund aega trepikojas istuda ( .. et Üllariga õhtused jutud räägitud saaksid ) ja siis minna Pipi poole tuppa, kus saab pikalt soojeneda ja netis istuda. Minu meelest on see ülim lihtsalt. Kuigi mulle meeldib rohkem kodus ärgata.. Varahommikul tõusta sooja teki alt, istuda arvuti taha kuum kohvitass käes. Kodu on selline.. äratuntav ja meeldiv koht, kus ma tahan alati olla. Ma ei tea, miks see nii on.. Jutt läheb üleüldse täna käest ära.
Igatahel ma tean, et ma olen armunud. Nii lootusetult armas tunne on sellepärast. Ma käitun nii naljakalt, kui Tema meiega on. Seda on isegi Üllar öelnud. Üllari sõnad:,,Kui hüüdsid, et Ta tuleb, siis oli märgatavalt näha sära Su silmis ja naeratust näol." Aga see ongi tõsi! Teda nähes tuli energia kohe sisse ja ruttu oli vaja joosta Talle sülle. Ta on nii kallis mulle lihtsalt, kõige asendamatum inimene. Nii hea, nii positiivne, nii hooliv ja nii heatahtlik inimene. Ilmtingimata minu südames.
Tuju: Enam-vähem.
Lugu: Virus-Tõ menja ne ischi.
Koht: Lauatagune, nagu alati.
Tuju võib olla, naeratus peab olema!
Ketsukitty.
